- Inimesed tahavad teada, mille eest nad elektrit tarbides täpselt maksavad.
- Lõviosa fikseeritud hinnast tuleb elektrimüüja riskidest ja kuludest, millega tarbija kokku ei puutu.
- Fikseeritud hinnaga leping paneb riskid elektrimüüjale ja laseb kliendil tarbimise juhtimisse vabamalt suhtuda.
Kuigi Eesti inimesed hakkasid elektrit sajaprotsendiliselt turult ostma juba kümme aastat tagasi, tõusis börs üldiseks vestlusteemaks alles 2021. aastal, kui energiakandjate hinnad hüppeliselt tõusid. Pärast universaalteenuse kehtestamist ja börsihindade langust on klientide jaoks oluline erinevate pakettide võrdlus ja lisandunud küsimused, millised kulud üldse kuuluvad lepingus seatud hinna sisse, kirjutab Eesti Energia energiatoodete osakonna juht Armen Kasparov.
Suurem liikumine elektripakettide vahel sai alguse selle aasta esimestel kuudel, kui seni varasema suhtelise odavuse tõttu populaarseks valikuks olnud universaalteenuselt lahkus üle 150 000 Eesti Energia kliendi. Üle poole nendest on valinud turuhindade langemise tõttu odavnenud fikseeritud hinnaga paketi, veidi vähem börsihinnaga paketi.
Paljuräägitud elektri börsihinna kujunemise kõige olulisem alus on see, et turule pääsevad esmalt odavamad taastuv- ja tuumaenergia võimsused. Kui need katavad tarbijate vajadused ära, jääb elektrihind soodsaks. Kui taastuvad allikad nõudlust ei kata, pääsevad turule põlevkivi- ja gaasielektrijaamad. Nende elekter on kallim nii kütuse kui ka CO2 emissioonitasu tõttu. Elektri börsihinna määrab nii kõigi tootjate kui tarbijate jaoks viimane pakkuja.
Börsipaketiga kliendi jaoks koosneb arvel nähtav elektrihind tarbimise hetke börsihinnast koos käibemaksuga ning sellele lisanduvast marginaalist, mis katab elektrimüüja riskid ja tegutsemiskulud. Samuti on arvel lepingu kuutasu, millest hoitakse üleval infosüsteeme, arendatakse veebirakendusi jne.
Ajakirjanduses ja jutuajamistes keskendutakse sageli kuu keskmisele börsihinnale, mis näiteks märtsis oli veidi üle 10 sendi/kWh. Kuigi keskmine börsihind ilmestab väga hästi turu üldiseid trende, on kliendi arvete aluseks ikkagi konkreetsel tarbimishetkel kehtinud hind. See tähendab, et suhteliselt soodsale keskmisele hinnale vaatamata maksis näiteks 6. märtsil kell 9 keedetud kohvi jaoks kulunud elekter 26 senti/kWh.
Just sellepärast, et inimesed tarbivad elektrit enamasti siis, kui neil on vaja, mitte siis, kui see on odav, on paljude eelistus fikseeritud pakett, kus kõik hinna kõikumisega seotud riskid kannab elektrimüüja.
Sellise lepingu tagamiseks ostavad elektrimüüjad börsilt futuure ehk sõlmitakse kokkulepe elektri tulevikus turult ostmiseks mingi kindla hinnaga. Just see kokkulepe võimaldab ka kliendile pakkuda elektrit kogu lepinguperioodi vältel ühe maksumusega.
Ka sellise lepingu puhul sisalduvad tarbijale seatud elektrihinnas müüja kulud ja riskid. Kõige olulisemana peab elektrimüüja arvestama just sellega, et fikseeritud pakett annab kliendile vabaduse tarbida ka börsi tipptundidel elektrit ilma tarbimist piiramata. See on kliendi jaoks mugav valik, kuid sisaldab elektrimüüja jaoks riski, sest tema kulusid arvestatakse teistsugustel alustel kui on kliendi reaalne elektritarbimine.
Risk tuleneb sellest, et fikseeritud lepingu sõlmimiseks vajalikud futuurid ehk tulevikuostud lepib elektrimüüja kokku börsihinna aritmeetilise keskmise järgi. Elektrimüüja reaalsed kulud tulevad aga kliendi tegelikust elektritarbimisest ehk kaalutud keskmisest.
Näiteks tarbib klient 4 kWh elektrit 20 sendise hinnaga tunnil ning ühe kilovati odavamal, viiesendise hinnaga tunnil. Aritmeetiline keskmine tunnihind on sel juhul 12,5 senti/kWh, kuid kliendi reaalse elektritarbimise keskmine kulu ehk kaalutud keskmine hind on 17 senti/kWh, mis on peaaegu poole suurem. Fikseeritud paketiga kaasnev vabadus tarbida elektrit sama hinnaga turutippudest sõltumatult, tähendab, et elektrimüüja peab kilovatt-tunni maksumust määrates selle riski hinna sisse arvestama.
Elektrilepingut sõlmides proovivad müüjad kliendi elektritarbimist ette prognoosida, võttes sellega mahuriski. Kui klient tarbib lepingulisest tarbitud kogusest jooksvalt elektrilt suuremas või väiksemas mahus, arveldab elektrimüüja puudujääva või üle oleva elektriga börsil, mis tekitab elektrimüüjale täiendava kulu.
Samuti peab elektrimüüja fikseeritud hinnaga ette ostetud elektri turule tagasi müüma juhul, kui klient otsustab lepingu ennetähtaegselt lõpetada. Näiteks puudub Eesti Energia kuuekuulisel fikseeritud paketil lepingu lõpetamise tasu, seega on lepingu lõpetamisest tingitud võimalikud kulud elektrihinda sisse arvestatud.
Täiendavalt on seoses euribori tõusuga kasvanud kapitalikulud. Elektrimüüja peab fikseeritud hinnaga lepingu täitmiseks andma turule tagatise, mille suurus kasvab turuhinna liikumisega. Reaalselt saab elektrimüüja kliendi käest raha kätte aga alles siis, kui ta on arve tasunud. Seega on elektrimüüjal turul kinni palju kapitali.
Kõigi eelnevate kulude ja riskide kõrval peab elektri lõpphinnas leiduma ka kasum, mis tiheda konkurentsi tõttu ei saa olla liiga suur. Kasum on vajalik, et arendada ja kasvatada oma tegevust või jagada teenitud tulu dividendidena riigile või aktsionäridele tagasi. Eesti Energia investeeris 2022. aastal kokku ligi pool miljardit eurot, mis on ettevõtte ajaloo suurima investeeringuga aasta. Sellest summast suurem osa investeeriti tuule- ja päikeseparkide rajamisse, jaotusvõrgu varustuskindlusesse ning mikrotootjate elektrivõrku liitmiseks.
Tegelikult sarnaneb elektri hinnastamine ka muudel turgudel müüdavate toodete või teenuste hinnastamisega. Kuigi erinevates valdkondades on mõnevõrra erinev spetsiifika, tuleb ka talumehel turul õunte müümiseks arvestada laias laastus sarnaste kuludega: tootmine, hoiustamine, transport, teenindus. Samuti tuleb arvestada riskidega, mis mõjutavad tootmist – näiteks külm kliima. Viimane mõjutab lisaks õunasaagile ka taastuvenergia tootmist ja inimeste tarbimist ning elektrihinda.
Kokkuvõttes on lõpptarbija elektrihind alati tervik mitmetest kuludest ja riskidest, millega elektrimüüja peab järjepidevalt tegelema, kuid mille peale klient mõtlema ei pea. Börsipaketiga liitunud kannavad neid riske rohkem ise, fikseeritud lepinguga tarbijad jätavad need elektrimüüjale. Mõlemal valikul on tarbija jaoks oma eelised ning klient maksab elektri eest õiglast hinda vastavalt sellele, milline on tema valmidus ja võimalus oma igapäevast elektritarbimist järgida.
